kiwanoidi “vanatühi” on tehnopaganistlik kontseptalbum. kõik lood on pealkirjastatud sõnaga “eimiski” erinevates keeltes

kõlapilt on saavutatud unustusse vajunud vahenditega – esimese põlvkonna 4-bitine sülearvuti, DOS operatsioonisüsteem ja tracker-programm. veaesteetikast inspireeritud helipaletti kuuluvad klikid, tõrkehelid ja vaeg-bitrate’iga tehnitsistlikud helid. lugude struktuurid võivad esmalt tunduda keerukad ja kaootilised. selline elektrooniline tihnik võiks mõjuda abstraktselt, külmalt ja ligipääsmatult – lähemal tutvumisel on see aga liigiti vaheldusrikas, pigem nostalgiline ja soojakõlaline ning tekitab sürrealistlikke seoseid. hiidsekvoiade alt piiluvad pikseldatud sõnajalad, alustaimestu vahelt pilguvad LED-silmad ning habiseva lõkketule valgel ja koopamaalingute taustal lüüakse lahti üks korralik mikrokiipide puntratants

äkilised kontrastid, teravad lõikeservad, tahhükardiline basstrummi mootor ja ebaregulaarsed polürütmid teevad ennast füüsiliselt tuntavaks. teisal aga pakuvad sisekaemuslikke hingetõmbehetki mitmesugused hauntoloogilised lo-fi-tekstuurid, peidetud ambient-foonid, saladuslikud suminad ja tundmatuseni moonutatud sämplid. muusika dünaamiline ampluaa on tähelepanu ergastavalt lai ning kontrastimomente rõhutab ka vahetu helipilt, mille ebatäiuslikkusi pole maskeeritud kajaefektide ega muude geneeriliste vahendite abil. teatava punktiirse selgroo moodustavad veel autsaider-rütmiluubid, mis võiksid sobida mõnele tulnukareivile või ahjualuste kogukonna tontlikule tantsupeole. mitmesugused inimhääle sämplid ehitavad silla kuulajani, andes viimasele võimaluse kehastuda küborgiks

kuigi iga järgmine pööre on ennustamatu, paigutuvad need erinevad lähenemisnurgad üksteise suhtes täiendusseostesse ja statistilisse korrapärasse, nii et tervik osutub kogu kaootilisuse kiuste hoomatavaks. albumil ei leidu taotluslikult irriteerivaid kompositsioone ega pseudokeerukust – materjal nõuab küll süvenemist, kuid ei jookse kuulaja eest ära. lood on lühikesed ja mõned neist võivad ilmneda visandlikena, kuid enamasti suudavad nad oma lühikese kestuse jooksul eksponeerida meeldejäävaid kujundeid ja välgatustena sähvatavaid arenguvektoreid. tervikplaanis paigutuvad need kaadrid ühte vaheldusrikkasse järgnevusse, mis võiks joosta näiteks mõne psühhedeelse lühianimafilmide kasseti heliribal