„electriss“ on elektropop olematutele multikatele. see on heliriba kujuteldavatele animatsioonidele ja pikseldreamidele, kus 1980ndate süntinostalgia lühistab end läbi 2000ndate electro revival’i prisma

„electriss“ viib kiwanoidi kõrvaltänavasse, eemale eksperimentaalelektroonika karmimatest servadest, millegi veidrama suunas: ligipääsetavuseni. see on pulsiga glitch-pop — naiivne ja siiras, ent samal ajal varjatud alltekstide poolt laetud

kaheksateist pala uitavad läbi kummituslike öömaastike ja robotlike päevauinakute. tulemuseks on mänguline, introspektiivne ja teadlikult sünteetiline helimaailm – muusika, mis põimib inimliku emotsiooni mehaanilise kujutlusvõimega

albumi kõlailm on ühtaegu hällilaul ja trükkplaadi sumin. kohati lapselik, kohati digitaalselt muljutud. see on idm, mis kohtub elektropopiga kosmilisel unepidžaamapeol