album on intensiivne, aju- ja tajukeskne kogemus. läbi „ghost nonius’e“ desorienteerivad ebaloogilised kompositsioonid nii taju kui ootuse, luues kaasahaarava võõrandumiskeskkonna. varitsevad kontuurid lagunevad ja koonduvad tagasi rahutuks uueks mustriks, nagu kliiniline hallutsinatsioon, mis rullub lahti aegluubis

kuigi teos liigub läbipaistva selguse tsoonis, on see filtreeritud range kontrolli kaudu: reduktiivsed struktuurid ja analüütiline minimalism. tulemuseks on kummitav süntees post-kõigest ja mikroskoopilisest detailist, midagi korraga tuttavat ja tundmatut. see album asub kontseptuaalkunsti ja autori-elektroonika ristumiskohas – helilooja-keskne praktika, mis tõrjub igasugust kategooriat