;paranoia publishing
burning alive
glitter text
“glitter text” viitab lakooniliste vahenditega kindlale diskursusele, mis eksisteerib ja domineerib meie kultuuris. märksõnad, mis on selle (kultuuriteksti) puhul asjakohased on: atraktsioon, kütkestus, apokalüptilisus, vaatemäng, meelelahutuslikkus, saturatsioon, muretus, glamuur, naudingulisus. kiri „glitter text” summeerib afektiivse ihamaailma nõudlused, olles ühtlasi poliitiline tühitähistaja. ta on ihaobjekt, mis tähistajana ei viita oma sisule või õieti teeb vaataja iha, enda vormi ja sisu puudumisest „sisu” – tähenduse, tõelisuse. ta toob nähtavale opositsiooni keelelise representatsiooni ja tegeliku fenomeni kogemise vahel, kus keele materiaalsus või kõne tämber ise mängibki end välja kui „eriline” fenomen. ta viitab rõhutatult iseendale
kas tekst saab lisatähenduse, kui me muudame ta värvi või materiaalset olekut? jah ja ei. tüpograafia, disain, reklaam, neoontekstid ainult rõhutavad seda, millele nad viitavad, keelesüsteemi ennast see ei tugevda ega fundamentaalsemaks ja lõpetatumaks ei muuda. samas on glitter eelkõige pinnaline sädelus, mis on fundamentaalsete ja lõplike lahenduste antitees, pigem igatsus igavese disko järele. kui visuaalne tarbimine taandub „tekstilt” tagasipeegelduva valguse efekti nautimisele, siis glitter on vahend sellise situatsiooni maksimeerimiseks, nii et „lugemine” taandubki ainult fastsineerivale visuaalse tajukogemuse tarbimisnaudingule. see on võrreldav meediatarbimisega, kus fastsinatsiooniobjekt ei ole representeeritav fenomen, isegi mitte representatsioon ise, vaid just representatsioonide muster, nende vaheldumise dünaamika. ja kordustel põhineva narratiivi sugereeritud tõde. ja sellisena on see privilegeeritud (tarbija peal katsetatud) ja lõpetatud keel. ta ei paku enam uut infot vaid kestvat eneseküllast tarbimisnaudingut. selle teksti tarbija, tellija ja justifitseerija on selle teksti integraalne osa nagu ka selle teksti keskmes olev sisuline puuduolek, mis ei ole häiriv, nagu lakaanliku subjekti keskmes olev tühik vaid „ratifitseeritud tühik” (vrdl ntks nn diskokeraga või meediamulliga). aga keele lõpetatuse kontekstis on oluline, et glitteri eripäraks on, et sõltuvalt valgusest ja retsipiendi paiknemisest pakub ta lõplikult varieeruvat kaleidoskoobi-effekti, mis on alati erinev iseenda piires ja sama asjaolu on ainuke erinevus väljaspoolsest või teistest keelesüsteemidest. teatava kultuuriteksti tarbimise fenomeni intensiivsus, erinevalt tavalisest lugemisest, kus fookus on tekstil kui vahendajal, siin on tegu ahne ja kannatamatult kirgliku hüperlugemisega
narkissos ja eneseleviitamine, lõputu enesearmastuse suletud ring, autopoiesis. ihamasin kui perpetuum mobile
books about nothing
nullastme representatsioon, puhas iha ja vaatleja müra. kollektsioon täiesti tühje raamatuid. pealkirjad on võetud olemasolevatest raamatutest ja trükitud uuesti ilma originaalsisu (teksti, piltide, kujunduseta)
musta ruudu hajumine
1. 1/430
2. 23/430
3. 49/430
4. 67/430
5. 89/430
6. 107/430
7. 128/430
8. 142/430
9. 159/430
10. 178/430
11. 198/430
12. 216/430
13. 237/430
14. 252/430
15. 274/430
16. 289/430
17. 332/430
18. 369/430
19. 401/430
20. 430/430
sadade ja sadade musta ruuduga A4-lehtede trükkimine, mis hajub valgesse, viitab operatsioonilisele kurnatusele ja masinatekkelise metaesteetika ilmumisele selgelt piiratud „süsteemieelistuste” raames. alustades peaaegu nagu pööratud hommage’ina Malevitšile, toob teos esile printeri tööloogika, kassettide tühjenemise ja masina „püüde” saavutada täielikku cmyk-musta kuni absoluutse hävingupunktini, kuni hetkeni, mil tühi printer kordab valget ruutu valgel a4-paberil
samal ajal, ja see on kõige olulisem, viib protsess mitmete mutatsioonideni, mis tasandavad musta ja valge ruudu tõlgendusliku ülekoormuse ning muudavad need vasakult paremale „loetava” vormi asemel formaalselt loogiliseks operatsiooniks, mis sarnaneb tuntud zen-budistliku allegooriaga „härja jälgedes”, kus härga jälgides voolab meel tühjusesse. ent see „tühjus”, see pre- ja post-info seisund pole metafüüsiline spekulatsioon, vaid empiiriline fakt, mis tuleneb keele enda sisemistest võimalustest
loits
seinainstallatsioon. siiditrükk lõuendil, 32 tk á 40×40 cm. tegu on graafilise loitsuga, mis reastab sõnu “peegel” ja “peeglis” nii õiget- kui tagurpidi, printsiibil, et ridades ega tulpades ükski omavahel peegelduv paar ei korduks ja samas ammendaks kõik võimalikud kombinatsioonid. visuaalne tekst muutub vaatamisel ja lugemisel inimese peas hüpnootiliseks manaks. peegel peeglis on kirgastunud vaimu võrdkuju, sest peegeldada pole mitte midagi. see on väe ja vaimu metafoor – “peegel peeglis” metafüüsilises tähenduses tähendab vaimu, aga kui hakata materiaalseid sõnu endid peegeldama, siis lugemisel tekib manav-loitsiv luulerütm ehk vägi – ruumiline peegellabürint. seega on see teos üheaegselt nii visuaalne kahemõõtmeline kunstiinstallatsioon, sõnadest koosnev konkreetne luule, kui ka peas tekkiv heliteos
the infinite number of artworks
hoolimata institutsionaalse kriitika ja selle jüngrite katsetest demütologiseerida kunsti infrastruktuurseid ja institutsionaalseid protseduure, on kaasaegne kunst rahvapärases kujutluses endiselt mähitud koodidesse ja vandenõuteooriatesse: üksiku kunstniku või teose tõstmist teistest kõrgemale peetakse nende koodide ja vandenõude tulemuseks. miks muidu peaksid üksikteosed esile tõusma ülepakkumise tingimustes, ringluses olevate teoste tohutu hulga ja nende sarnasuse juures? see kõik vihjab süsteemi marksistlikule tõlgendusele – kui kõik teosed on ühesugused (lihtsalt järjekordne number), peab aset leidma mingi fetišeerimine või mütologiseerimine, et üks või teine „kunstiteos number 000001” individualiseerida, eristada või üle-väärtustada
wildlife documentaries
xx saj filosoofias domineerinud representatsiooni verifikatsiooni juurest on toimunud pöördumine tunnetusteooria juurde. küsimus pole enam selles, kas miski on “nagu päris”, vaid kas, miks ja milline on mateeria mõju ühele tema enda osale, mille eksistentsis on iseenda tajumine eraldatuna muust mateeriast immanentne
“wildlife documentaries” kehastab selle nihke tulemust, kaasaegsetele neuroteadustele ja kvantfüüsikale tuginevat puhta tunnetuse toitmist: inimaju reaktsiooni sensoorsele infovoolule. määramatud stiimulid on kombineeritud sisenditega erinevatest sensoorsetest modaalsustest, et indutseerida kognitiivse tajupotentsiaali maksimaalne aktivatsioon, tunnetuse võimendunud sissevoo
reisidel “eksootilistesse” paikadesse on pildistatud tuhandeid metsikut loodust dokumenteerivaid fotosid, konverteeritud pildid tekstiks ja heliks –tooreks dataks– ning presenteeritud saadud koodiräga kunstiteosena. “maatriksi loor on langenud /—/ tähistaja ja tähistatava suhe on pihustunud juhuslikuks täherägaks, subliimselt ähvardavaks antitekstiks. enter noise!”
vahelisus/lõhe
viimase saja aasta jooksul toimunud lingvistiline, semiootiline ning kultuuriline pööre pole meile tekitanud adekvaatseid termineid materiaalse reaalsuse vahendamiseks. nagu teadvuseuurija karen barad nendib, on keelele on antud liiga palju võimu ning representatsionalism on tegelikult lõks
miks on kultuurilised representatsioonid saanud usaldusväärsemaks kui tegelikkus? mõnede müstiliste koolkondade järgi on representatsioonid kui loor kogemusi akumuleeriva teadvuse ja mateeria vahel. kui “olev” on modelleeritud keele struktuuri poolt, siis kust algab reaalsem reaalsus? kuidas ületada see lõhe vahendatud/võõrandatud ja tõelise kogemuse vahel?
giorgio agamben iseloomustab kogemuse ja teadmise eraldatust opositsioonide näol: antropoloogiline vastuseis looduse ja kultuuri vahel, lingvistiline vastuseis kõne ja keele vahel, subjekti sünd ja teadvustamatuse ilmumine, samuti marksistlikud baasi ja superstruktuuri mõisted. dekonstruktsioon aitab näha representatsioone kui manipuleeritud konstruktsioone ja tähistajate politiseeritust
maailm koosneb indiviididest, kelle ontoloogiad ja epistemoloogiad on erinevad. neuroteadus ja kvantfüüsika aitavad mõista, kuidas funktsioneerib aju, kuidas tekib subjektiivne tunnetus, kuidas me konstrueerime mateeria kohta tähenduslikke mõisteid. nende teadmiste valguses on võimalik tegeleda ontoloogiliste küsimustega: millal saab olematust olev; mis on enne ja pärast “olevat”; epistemoloogilise küsimusega “reaalsuse” kogemisest; semiootilise küsimusega, millal tühi tähistaja muutub tähenduslikuks ning duchampliku küsimusega millal saab midagi kunstina defineerida
see piiritsoon on vahelisus deleuze’ilikus tähenduses – stiimuli ning tunnetuse, olematu ja oleva, elu ja surma, eneseteadvuse ja teiste tajumise vahelisus. seal kus lõpeb strukturaalne jagatavus ning me võime zuumida mateeria kõige väiksemate osakesteni, muutub jälg nähtavaks enne, kui selle tekitanud jõud; seal võime tunnetada stiimuli mõju ajule sellest veel teadlik olemata
toores data kui stiimul
heliks ja tekstiks konverteeritud metsiklooduse dokumentatsioonid on “toores” data, masina jaoks mõeldud keel. ent kuidas mõjutab see inimaju? spontaanne reaktsioon selliste stiimulite nägemisel on harjumus mõtestatud tähendusi lineaarse narratiivina lugeda; selle nurjumine lülitab aju erirežiimile. (kirjaoskamatule ajule on ükskõik, kas ta töötleb suvalisi stiimuleid või tähtedest koosnevat teksti.) muutub aju aktiivsus, kuna teksti ja pilti töötlevad erinevad piirkonnad. kuna iga aju on individuaalne ja plastiline, siis igal isikul on erinevad mõisted/tähendused veidi erinevas kohas, ning teatud piires võivad keskused elu jooksul ümber kolida, näiteks trauma või insuldi korral. ja kindlasti elukogemusega, kui tekivad uued seosed
tuntud elementidest koosnev, ent kaootiliselt organiseeritud struktuur mõjutab vahetult neuronite aktiivsust: närvisüsteem reageerib spetsiifilise kortikaalse aktiivsusega. aju töötleb suvaliste sümbolite jada/mustrit erinevalt tekstist, kus tähtedest moodustuvad tähenduslikud ühikud. tähistajad, mis sisaldavad piktograafiat või sümboleid, suurendavad neuronaalse substraadi haaratust: võrreldes alfabeetilise keele töötlemisega aktiveeruvad lisapiirkonnad mõlemas poolkeras
tõeline kogemus
seda kinnitavad katsed hiina kirjamärkide lugemisega. ladina tähestikus kirjutatud sõnade lugemisel konverteerib aju iga kirjatähe (grafeemi) minimaalseks heliühikuks (foneemiks). hiina kirja lugemisel tähistab iga märk reeglina teatud silpi ning häälduse ja tähenduse tuletamine eeldab spetsiifilise kognitiivse võrgustiku aktiveerumist
lingvistilised ühikud on kõige sagedamini sünesteesiat indutseerivad stiimulid, mistõttu kaootiliselt esitatud grafeemide ning sümbolite jadadel on suur potentsiaal kaasuva sekundaarse modaalsusega tajukogemuse tekitamiseks. iga sensoorse kvaliteedi (heli, pilt, tekst) puhul aktiveeruvad spetsiifilised korteksi piirkonnad ja nendevahelised assotsiatsioonialad. on näidatud, et spontaansed modaalsustevahelised interaktsioonid toimuvad juba sensoorse info kortikaalse töötluse kõige varasemates faasides. data visualisatsioon käivitab kognitiivsete protsesside võimendumise ja taju suurenenud sissevoolu (ka nö uinunud potentsiaali, mida igapäevastest olukordades ei kasutata), seega toimub teadvuse avardumine, liikumine nö tõelise või holotroopse kogemuse poole
fenomenoloogiline reaalsus
toimub nihe leksikaalselt tasandilt funktsionaalsele. (tegelikult pole ei lähte- (loodus) ega sihttekstis (data) leksikaalset või semantilist tasandit, rääkimata koherentsest narratiivist, ja sellisena on see tõlge funktsionaalne, andes lähteteksti semantilist “tähendusetust” edasi ka sihttekstis.)
see on kohtumine fenomenoloogilise reaalsusega: nii reaalsuse kui ka visuaalse representatsiooni või kujutluse töötlus baseerub suures osas samal ajusubstraadil (sh. korteksi retinotoopselt organiseeritud visuaalsed piirkonnad). mõlemas aktiveeruvad samad neuronite populatsioonid, käivituvad samad protsessid ja instinktid mis reaalses eluski. psühhiaatrilise normi mõttes on reaalsuse ja kujutluse/pildi eristamise siiski kriitiline. juhul kui aju ei suuda pilti/kujutlust reaalsusest eristada, on tegu psühhoosiga: luulud, hallutsinatsioonid jm. derealisatsiooni elamused
kahemõõtmelistel piltidel kujutatud ruumilisuse tajumine on kogemusega õpitud ja aju ka töötleb neid reaalsest stiimulist erinevalt. seda kinnitavad katsed, mida tehti loodusrahvastega, kellel polnud kogemust objektide kahemõõtmelise esitlusega piltidel ning neil oli raskusi ruumiliste dimensioonide mõistmisega. visuaalset pilti, auditoorset stiimulit ja teksti/tekstisarnaseid sümboleid töödeldakse ajus erinevates piirkondades, st. domineerivalt aktiveerub iga modaalsuse puhul esmalt vastav primaarne kooreala (esmane nägemisala kuklasagaras, auditoorne temporaalsagaras jne). nende vahel on assotsiatsioonialad ja mingeid asju töödeldakse eri kohtades rohkem või vähem paralleelselt
metsik tekst
inimese ja looduse suhte teljeks on ühelt poolt looduse pragmaatiline ekspluateerimine ja teisalt poeetiline, naiivrussoolik suhe, mis teeb nähtavaks eelkõige võõrandumise, puuduoleku “tõelisest kogemusest”. tõlgendades looduspilte tekstina, on saadud tulemuseks kood, metsik tekstiräga, omamoodi teine loodus, vigane tõlge, mis jääb sama mõistetamatuks nagu loodus, samas uuritavaks ja imeteldavaks. maastiku taandamine koodile, skeletile tähendab selle objektiviseerimist, visuaalse representeerimise subjektiivsusega kaasnevate kultuuriliselt kätteõpitud ja ideoloogiliste aspektide neutraliseerimist. iga kommunikatsioon eeldab a priori tõlget, kodeerimist ja selle ülejääk on tõlkimatu erinevus, mis tegelikult defineerib võimalikke signaliseerijaid ja ressiivereid
funktsionaalne valeinterpretatsioon
kasutatud meetodi nimi on “funktsionaalne valeinterpretatsioon”. loodusvormidesse on kirjutatud kood, mida me ei suuda lugeda. nii metsiku looduse kui ka masina jaoks tähendusliku tekstiräga sarnasus on selles, kuidas toimub koodi lugemine – nii ühel kui ka teisel juhul näeme nii elemente, mida arvame end ära tundvat (kuid mille tegelikud omavahelised suhted jäävad üldjuhul hämaraks), kui ka üritame leida sealt meile juba tuntud koodide loogikat, sobitada seda oma kogemusele ja oma “tõlkimismasinale”. tekstifailina avatud looduspiltide tõlkes hakkavad meile ilmuma valemid ja krüpteeritud sõnumid, kirjavahemärgid annavad emotsionaalse väljendusrikkuse juhuslikele kombinatsioonidele á la “b”e■)=x%?!” (nagu looduseski omistame tähendusi visuaal- või vormianaloogia põhjal)
metsikus looduses on rohkem paljusust kui antropotsentristliku kultuuri etteantuses (määratud valikud, kehakonfiguratsioon, kultuurikontekst, keel, normid, evolutsiooniliselt kujunenud parameetrid jne). loodus on kui kiri, mis eelneb kõnele, semioos, kus ei osale registreeriv ja kogemusi akumuleeriv teadvus. kui keelefilosoofia üritab dekonstruktsiooni kui tõlkeoperatsiooni kaudu pääseda mittemetafüüsilisse mõtlemisse, siis “funktsionaalse valeinterpretatsiooni” meetodiga (kus tõlge seisneb vaid masinlikus operatsioonis – selles kontekstis tegelikult täpsustõlkes) pääseme me pigem kaosesse
džunglivaib
koode tõlgendades kaovad tähendused ja nähtavale ilmub tähenduste puuduolek. teejuht tähendusetuse tontoloogia salaradadel on naudinguprintsiip: rõhutatud puuduolek on ise suure tähendusloomelise potentsiaaliga metanarratiiv.
millegi tarbimine või kogemine, mis on läbinisti hermeetiline ning arusaamisele taandamatu, on asendamatu kogemus. see on teadvuses olevatesse arusaamise maatriksitesse mittepaigutuv akommunikatiivus, mis (paradoksaalselt) loob diskursuse. seega loodame, et retsipiendid suhestuvad nende metsiklooduse dokumentaalidega ning tajuvad neid nagu ürgset loodust.
feel the jungle vibe, baby!
kood ja kosmos
ruumiinstallatsioon “kood ja kosmos“ põhineb heli- ja valguse sünergial. ruumis paikneb väike planetaarne süsteem – seestvalgustatud gloobused. gloobustele on siirdatud toores kood, mis põhineb fotodel erinevatest planeetidest, mis on konverteeritud koodiks. eesmärk ei ole imiteerida meie päikesesüsteemi, vaid luua fiktsioon või mudel sõltumatust planetaarsest süsteemist
tekstimüra ehk toorkood viitab potentsiaalile sisaldada endas kõiki teisi võimalikke keeli ja koode. planetaarne süsteem mudelina sisendab nö suurt pilti. olulised teemad on tundmatus, paljusus, kaasamõtlemine. üheltpoolt keele ületamine – see on nagu ilus kangas, kus on palju tühikuid, teisalt suhtud igasse tähemärki hoolivalt, nagu selili kukkunud mardikasse. samas on keel saanud liiga palju võimu ja segab adekvaatset maailma kirjeldamist, seega tuleb pöörduda tunnetuse poole, mille puhul on oluline eelarvamusevaba taju ja kahepoolne kogemine
heliinstallatsioon on 8-kanaline ja 8-häälsele virtuaalsele “koorile”, mis kujutab endast maailma lõpus luupima jäänud tühja koodi. hääled on ooperilaulja Maria Listra poolt sisse loetud sosinad olematus abstraktses keeles. hääled on madalamast kõrgemani kuuldava spektri ulatuses. installatsioonis on 8 kõlarit ümber kuulaja ja ruumi keskel tekib ruumiline mustrieffekt
translate server error
pause
mikrofonid liiguvad pausis oleva vaikuse poole
nad on paigutunud kontsentriliselt, justkui oleks nende iha objekt kõige keskmes – soovide ja tajude nullpunkt vaikuse keskkohas
nad küünitavad nagu elusolendid vaikuse poole ja kõrbevad ohvritena selle ülekülluses
nad on hangunud eneseohverduse momendil, oma funktsiooni ammendumisel, kus üheks on saanud tegelik sündmus (akustiline heli või antud juhul selle puudumine) ja selle kujutis (heli muundamine elektrisignaaliks)
kiwa on alates 2014 kasutanud põlevat mikrofoni kui kujundit, teinud sellega performance’id, helisalvestusi ning audio-videoinstallatsiooni. “pausi” ehk ilma helita heliinstallatsiooni tegemisel on varasemate aktsioonide käigus hävinud mikrofonidele antud uus elu
esineb ans. mootortüdrukud
installatsioon koosneb postamentidele asetatud mustadest kastekannudest, mille seest kostab valget müra – heli, mille sagedusspekter on antud sagedusribas pidev ja ühtlane. valge müra võimsus hertsi kohta on selles sagedusribas konstantne suurus. valge müra saadakse heli kõigi sageduste kokkukombineerimises. adjektiivi “valge” kasutatakse analoogiana valgusele, kus spektritoonide kombinatsioon annab valge valguse. võib spekuleerida, et valge müra sisaldab endas kõiki koode, keeli ja kõneviise
heli kaasamisega on „musta ruudu” ja „fontääni” esteetikale antud teatav „praktiline” mõõde – kuna valges müras on kõik sagedused, siis selles viibides lõikab ta ära kõik teised sagedused ehk siis viited reaalsusele, väljaspoolsusele. siin toimub mingil määral ka mäng vastetele alateadvuses
kastekannu vorm on äärmuseni lakooniline (sang ja segisti kui kasutajaliidesed kõrvale jättes). temas on ühendatud kaks universaalset, võib isegi öelda, et algvormi – eend ja süvend, milleni on taandatavad kõik võimalikud vormid või mille modifikatsioonid on kõik võimalikud vormid. kastekann on androgüün, iharingi suletud süsteem. miks justu must? ilmselt on must toon oma tagasihoidlikus väärikuses ainuvõimalik niivõrd arhetüüpse objekti puhul
lollipopi fiktsioon (aka kings of pop)
see fiktiivsete värvitud kipsportreede seeria pärineb koos Esta Froschi ja Tõnis Aalistega 1996 a Tartus Obu galeriis korraldatud näituselt “Lollipopi fiktsioon”. eesti neopopi teises laines tulnud autorite tugevaimaks põlvkondlikuks kaardiks oli kahtlemata see, et viited, mis andsid neile töödele koodi, pärinesid popkultuuris marineeritud argielust – pidudest, bändidest, riietest, poosidest, tarbimisharjumustest. need kõnetasid seega täiesti erineval viisil kunstipublikut ja kaasasid subkultuure. house’i-plaadid, dj-d, adidase kolm triipu ja mõned triibud speed’i, sünteetiline maitse ning ajakiri “the face” on foon, millest Kiwa proovi võttis. tema autoripoos, mis deklareeris need tööd elustiili kõrvalproduktidena sündinud memorabiliana, pakkus rea ekspressiivse hoolimatusega teostatud portreid, tegelasi, keda vaataja arvas avamispeo publiku hulgas ära tundvat. saades igaüks sildina kaasa oma trafaretseks stantsitud stoori muutuvad need tegelased taas kõigiks ja eikellekski. nagu ütleb ühe ‘portree’ allkiri: “Eerikule meeldib käia tantsupidudel, kuid elus ei möödu alati kõik sama kergelt kui laulusõnades. siit saabki alguse intriig…”. popi kuningas pole Elvis, vaid suvaline jobu kõrvaltänavalt, ükskõik kes, meie, kes me pileti ostame – näivad need tööd kinnitavat. popi kuningas on tarbija, mingit intriigi ei ole
olematute raamatute antoloogia
installatsiooni vaade tallinna graafikatriennaalil
kuigi fiktsioon-fiktsioonis kui kirjanduslik võte sõltub täielikult kontekstist, jätab see raamat raamloo faasi vahele tehnilise lahendusega: olematute raamatute kontekstiks on päris maailm, mitte teised raamatud. antoloogia koosneb seitsmeteistkümnest originaalsest kakskeelsest eesti–inglise eksperimentaalsest bukletist, mille on loonud kaheksateist erinevat autorit, lähenedes igaüks omast küljest olematute raamatute lõputult varieeruvale motiivile
n0-n0-naut
n0-n0-naut on fiktiivne tegelane nullpunktis lõpmatul kombinatsioonide ja võimaluste teljel. olematute b(r)ände inimed on sobiv minimaalne tekstistumise vorm, subkultuurset koodi jäljendavad ja lühisesse ajavad, pseudo-äratundmisahelaid tekitavad tühjad tähistajad. ühele märksõnale või kahe kombinatsioonile taandatud olematu bänd on võimaliku reaalsuse kiht
kaart ja kood
„kaart ja kood” uurib plastikkaardi ja numbrilise koodi suhet, muutes kunagise elektroonilise ligipääsu vahendi visuaalseks ja kontseptuaalseks materjaliks. iga teos koosneb 300 koodikaardist, mis kannavad üle 10 000 numbri ja kokku ligikaudu 65 000 arvulist elementi. kood toimib siin algstruktuuri ja salakeelena – süvakoodina, millele muu informatsioon kinnitub. eemaldades kaardilt selle esialgse funktsiooni, paljastub numbrite jada kui iseseisev märgisüsteem, mis nihkub utilitaarsest kasutusest poeetiliseks vormiks. „kaart ja kood” osutab keele, süsteemi ja materiaalsuse ristumisele, kus informatsiooni kandjad muutuvad tähenduslikuks alles siis, kui nende funktsioon on neutraliseeritud ning alles jääb puhas kood oma visuaalses ja semiootilises autonoomias
using mirrors in power games
enter the untitled
näitusevaated vaal galeriis
rhythm is rhythm
„rhythm is rhythm“ – reiv ilma helita – on kumu reivinäitusele loodud teos. see on ruumiinstallatsioon, kus vinüülplaatidel mängiv muusika tõlgitakse valguseks. tühja ruumi, mille üheks komponendiks on dj-pult kahe vinüülplaadimängija ja mikseriga, täidab tugev valgusrežiim, mis hargneb siit edasi ka näituse teistesse ruumidesse. reivi juures oluline kogemuslikkus on siin stroboskoobi-efektile sarnaneva valguslahendusega esile kutsutud: teos on korraga nii kehaliselt mõjuv keskkond kui ka kommentaar reivikultuurile
torn
panga koodikaartidest ehitatud torn, mis koondab endasse tühistatud ligipääsusüsteemide jäägid ja muudab need neutraalseks geomeetriliseks vormiks
equal consuming habits
capitalist superforce