maalid - Kiwanoid

kiwanoia

keta ahegao

visioon kuskil hüpervisuaalselte mustrite sfääris omaette ringi uitavast peast kui teadvuse füüsilisest kandjast

kõõrdis silmade ja väljasirutatud keelega nägu on 2020ndate alguse ikooniline kujutis, jaapani anime-kultuurist tulnud “ahegao” ehk ülepakutult orgastiline näogrimass

siin viitab see ketamiini põhjustatud liialdatud tajukogemustele ja meeletule naudingule ning psühhedeelse tripi pakutud high weirdness kogemusele

vedelaks muutuv ja laialivalguv muster, iseloomulik ketamiini tajukogemusele, on genereeritud spetsiaalse glitch-kunsti vaimus.

haldjakõrvad on viide ketamiini kaifile kui haldjamaailmale ja kasutusele nüüdses sub-popkultuuris, mis on mõjutatud jaapani popist, kuhu see tuli skandinaavia mütoloogiast

1m² of glitter

paus

lääne psühholoogilises loogikas on tühjuse tunne reeglina seotud down-seisunditega, depressiivsega. olla tühjusest “täis”, on selle loogika jaoks midagi hõlmamatut. aga mitte hardcore kontseptualismi/minimalismi loogika jaoks, kus kogu adrenaliin voolab välja või õigemini sisse tühikutest, tühitootmisest. kontseptualisti jaoks on tühjus intensiivne poeetiline draag , kuiva loogika kvintessents, lihata struktuuri puhas materialisatsioon

ussisõnad

üle 9 lõuendi siuglevad tehisaruga genereeritud ussisõnad. tekst viitab graafiliselt madude siuglemisele ja eriliste šabloonide kasutamisega on täheservad nagu lekkiv mürk. teos ühendab kontseptuaalse keelepõhise kunsti mustvalget minimalistlikku visuaali ja arhailist animistlikku mana

horror vacui

metanoia

at the doctor’s

at home

must auk

rakuline struktuur koos oma peegelpildiga moodustab terviku. nihke tõttu ilmub trepp musta auku

sulud

sulud viitavad (tühjalt) sellele, mis on (või „sulgudes“ ei ole) sulgudega eraldatud. lisaks loovad „sulud“ tagasisideahela kanalimüra jaoks, kus tühjaks autoriks on müra ise

kuulamise ja rääkimise võimekus kui „sulud“, mis piiravad kõnevoolu – antud juhul mitterääkimine ja mittekuulamine, paus

spinoza räägib absoluudist/substantsist kui iseenese põhjusest, kui põhjuslikkuse algusest. spinozal on absoluut piltlikult jumal, kes on iseendasse lõksu jäänud – mingi müstilise determinatsiooni (põhjus-tagajärg) kaudu on ta sunnitud olema ja looma, justkui tühjus nõuaks loomist. see tühjus/ruum on nii võimas, et isegi jumalal endal pole vaba tahet, sest ta peab eksisteerima eimiski (0) kõrval. pealegi peab ta looma, ta on programmeeritud midagi looma. olemine ja loomine on peaaegu sama

kui me eemaldame mikrofoni eest laulja või kõneleja (ja ka kõrvaklappide vahelt), saab iga vaataja selle ise uuesti luua – tühjusest materialiseerida sobiva olematu bändi või nulli heli. seesugune loominguline akt on samuti automaatne, rutiinne – publiku psühholoogiline paratamatus. nagu spinoza absoluudi puhul muutub vaataja psühholoogilis-mehhaaniliseks mänguasjaks või robotiks, kes on programmeeritud olema eimiski. kõik assotsiatsioonid alluvad psühholoogilisele juhuslikkusele

carmenscratch

self-portrait as japanese chick

mind vaatas ühe lille silm

psüühilise energia majakas

minimal

rubikflash

lolita & 7dwarfs

vigurlend

vinn glitch remix

void

wandrer above the seafog

wildlife documentaries

metsiku looduse dokumentatsioonide konverteerimine tekstiks on toores andmestik, masinale mõeldud keel. kuid kuidas mõjutab toores andmestik kui stiimul inimaju? spontaanne reaktsioon selliste stiimulitega kokku puutudes on harjumus lugeda seostuvaid tähendusi lineaarse narratiivina, ja kui see ei õnnestu, lülitub aju ümber erirežiimile. (kirjaoskamatu aju ei tee vahet, kas ta töötleb juhuslikke stiimuleid või tähtedest koosnevat teksti.) aju aktiivsus muutub, sest eri piirkonnad töötlevad teksti ja pilti erinevalt. kuna iga aju on individuaalne ja plastiline, paiknevad iga inimese mõisted ja tähendused veidi erinevates kohtades, ning keskused võivad elu jooksul teatavates piirides ümber paikneda – näiteks trauma või insuldi korral, ja kindlasti kogemuse mõjul, kui tekivad uued ühendused.

uinunud mõistus sünnitab manukaid