sarnaselt arhiivile on kokku kogutud filmikaadrid, mille subtiitrites esineb sõna “nothing” (“mitte midagi”). torgates käärid filmi reaalsusse, võetakse maha Žižekilikku vale-reaalsust kujutav side ning meie jäetakse — ikooniliste filmikaadrite tõttu — üksi „koomiksiraamatu fragmentide“ suvaliste tähendustega. kinofilmi visuaal dekonstrueeritakse ja dekontekstualiseeritakse, ning kaadri taga olev tähendusvaakum — “nothing” — muutub uueks mantraks.
dekonstruktsiooni esimene etapp kui poststrukturalistlikust filosoofiast lähtuv praktika on tavaliselt teadvus, mis omandatakse olemasolevate väärtushierarhiate ümberpööramise kaudu. hoolimata kirjanduskriitilisest aluselt on see peaaegu matemaatiline arvutus, mis peaaegu automaatselt paljastab tuttavate tähistajate politiseerituse. dekontekstualiseerides “nothingu”, dekonstrueerime me normatiivse maailmapildi, vahendatud reaalsuse