collected film stills

sarnaselt arhiivile on kogutud filmikaadreid, mille subtiitrites esineb sõna „nothing“. kääre filmireaalsusesse surudes eemaldatakse Žižekile omase vale-Reaalsuse silmakate ning me jääme, tänu ikoonistatud filmikaadritele, üksi „koomiksifragmentide“ suvaliste tähendustega. kinofilmist pärinev visuaal dekonstrueeritakse ja dekontekstualiseeritakse; kaadri taha jääv tähendusvaakum — „nothing“ — muutub uueks mantraks

dekonstruktsiooni kui praktikaga, mis lähtub poststrukturalistlikust filosoofiast, kaasneb esimeses etapis tavaliselt teadvustumine, mis saavutatakse olemasolevate väärtushierarhiate ümberpööramise kaudu. vaatamata selle kirjanduskriitilistele alustele on see peaaegu matemaatiline operatsioon, mis toob peaaegu automaatselt esile tuttavate tähistajate politiseerituse. „nothing’i“ dekontekstualiseerimise kaudu dekonstrueerime normatiivse maailmavaate, vahendatud reaalsuse

 

ringhing

 

paradisco

algupärane eesti underground-rave’i põlvkonna videokunst – see on odav, vali, näeb välja nagu koduvideo, see on manifest meesdomineeritud postsovetliku kunstimaailma vastu. loodud näituse „private views. space re/cognized in contemporary art from estonia and britain“ jaoks (kuraatorid mare tralla ja angela dimitrakaki, Eesti Kunstimuuseum, 1998), kus kiwa oli ainus meeskunstnik, valides üsna tabavalt keskenduda ruumile, mida seostatakse kõige enam meheliku loovusega. kunstniku ateljee mütoloogia kui kaitstud pelgupaik, vabaduse ja eneseväljenduse par excellence, on kujunenud läbi erinevate visuaalse tähistamise tehnikate. ligipääs ateljeele tähendab ligipääsu kanoniseeritud subjektiivsusele

 

nothing collected